Õpilased on sattunud olukorda, kus kontrolli kooli poolt on oluliselt vähem ja õpetajad on kokku puutunud situatsioonidega, kus õpilased ei lülitu töösse. 

Väljakujunenud õppeprotsessi kultuuris on õpilased harjunud tegema kodutöid õpetaja, mitte enda jaoks. Selline suhtumine on nüüd ka üle kantud distantsõppele. Seetõttu, nii kui on võimalik  tööd mitte teha või pingutada poolikult, õpilased kasutavad selle ära.

Vaatamegi 6 õppeprotsessi kaasamist mõjutavat faktorit.

Õigus mitte aru saada ja teha vigu.

Hirm eksida ja ebamugavustunne, mis tekib seoses teemast mitte arusaamisega, hoiavad õpilast õppeprotsessi lülitumisest  tagasi.

Elbert Hubbard on öelnud: “Suurim viga, mida võite elus teha, on pidevalt karta, et teete suure vea”.

See puudutab ka õppimist. Puutuda kokku keerulisega, eksida, küsida küsimusi, saada tagasisidet, teha parandusi arusaamistes – see tähendab õppida. Kui õpilane saab sellest aru, siis ta võtab eksimist arengu osana.

Kui õpilase töö seisneb selles, et sooritada ülesanne veatult või vastata küsimusele õigesti, tehtud vead viivad hinde alandamisele, siis ta hakkab eksimist kartma ja proovib tööd ülesannete kallal pigem vältida.

Õpilastel on oluline mõista, et kui on raske, arusaamatu, palju vigu – see on normaalne. Ja selleks, et neist raskustest üle saada, on olemas õpetaja ja kaasõpilased.

Tunne, et sa saad hakkama

Töömotivatsioon tekib siis, kui õpilane tunneb, et saab ülesandega hakkama.

Minu tütar, kes õpib üheksandas klassis, sai ülesande ajaloos – kirjutada essee. Ta küsis: “Aga mida tegema peab?”. Ülesanne on selge, kuid kust alustada ja kuidas kirjutada – ei ole selge. Me koos koostasime plaani, rääkisime ajaloosündmusest, arutasime võtmemõisteid, ma vastasin küsimustele, ta istus arvuti taga ja umbes 1,5 tunniga sai essee valmis.

Kui ülesanne on antud nii, et õpilane ei saa aru, millisest küljest sellele läheneda, tõenäosus et see ei saagi tehtud on väga suur. Sellepärast mõtleme läbi toetussüsteemi: kättesaadavad lühiinstruktsioonid, vihjed, enesekontroll, vestlusaken, seletused video või audio teel jne.

Arusaamine tehtava töö mõtest.

Kui õpilane teeb tööd sellepärast, et nii on vaja õpetajale, siis ta otsib võimalusi seda mitte teha või teha nii, et sellele kuluks võimalikult vähe aega. 

Tuletage meelde iseennast kursustel, millele vabatahtlikult-sunniviisiliselt saadab kooli administratsioon. Võimalik, et loengute jooksul te loete raamatut, koote, parandate töid jne. Nii juhtub sellepärast, et teie jaoks see kursus ei ole väärtuslik, te ei ole seda valinud ja mõtet siin õppida te ei näe.

Üks Selesten Frene invariante kõlab nii:” Kellegile ei meeldi teha toiminguid ja alluda ideedele, mis on talle võõrad ja arusaamatud”.

Viige õpilasteni tehtava töö mõte ja ülesannete koostamisel kuulake ära nende arvamust. Sellisel juhul me ei pea kuulma tuttava “ja milleks seda vaja on?”.

Valikute olemasolu

Valikuvõimalus annab vabaduse tunde. Kui õpilane teeb oma valikut, siis ta võtab ka vastutuse selle eest. S.t. tõenäosus, et töö saab tehtud, kasvab.

Üks kord kolleeg rääkis, et ta pakub õpilastele alati valikut, näiteks ütleb tunnis: “Te kas lahendate ülesannet või ma panen hindeks ühe”. 

See ei ole valikuvõimalus, see on manipulatsioon, mis ei soodusta õpilase arenemist  iseseisvaks või vastutustundlikuks.

Pakkuge õpilastele valikut ülesannete keerukuse taseme järgi, töö teostamise viisi järgi, ülesannete koguse järgi jne. Tähtis on, et õpilane saaks aru: tal on valikuvõimalus.

Õppematerjali esitlusviisid.

Sisu edastamine TikTok põlvkonnale  – ei ole kerge ülesanne. Õpiku lame tekst ei kõneta. Igava tunni video – igav video. Kaasamiseks on vaja interaktiivi ja põnevat lugu.

Muinasjutt “Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi” oli kirjutatud geograafiaõpikuna rootsi õpilastele. Kuid Rootsi Haridusamet ei andnud nõusolekut selle raamatu väljaandmisele õpikuna. Seletus oli järgmine: õpik ei saa olla nii põnev.

Kooliõpikute autorid on nähtavasti sama meelt. Aga õppematerjalid võivad olla põnevad. 

Me teame, et õpilased ei lugenud õpikuid ja distantsõppe ajal ei hakka ka lugema. Isegi kui me trükime õpiku teksti esitlusslaididele ja lisame juurde pildid. 

Seega, mõelge läbi materjali edastamist: lühikesed õppevideod, enesekontrolli rakendused, interaktiivsed töölehed, animatsioonid jne.

Arusaamine, et sa pole üksi

Õppeprotsess on meeskonnatöö. Kui on olemas arusaamine, et õpetaja on huvitatud õpilase arengus, et õppekeskkonnas me õpime üksteiselt, et ei ole konkurentsi ja vaenulikkust, siis õpilane näitab üles aktiivsust.

Iga päev ma saan õpetajate käest sõnumeid küsimusega: “Kuidas teha nii, et õpilased ei näeks üksteise tööd”. 

Liikuge vastupidiselt, tehke nii, et õpilased mitte ainult näeksid üksteise tööd, vaid töötaksid koos ülesannete kallal ja õpiksid üksteise käest. Niiviisi töötades õpivad õpilased kasutama kaasõpilaste abi oma arengu ressursina, mitte mahakirjutamise võimalusena õpetajale esitamiseks.

On tähtis, et õpilased tunneksid, et õpetajat on vaja mitte kontrolliks vaid abistamiseks, kuna õppeprotsess on meeskonna töö.

Selles lühikises videos ma näitan, kuidas teha nii, et mitte ükski tingimustest pole täidetud.

Õppimine ei ole kerge. See on töö, mis nõuab igaühe pingutamist. Selleks, et õpilane pingutaks on tal vaja mõtet ja toetust. Õpilane töötab iseenda jaoks, meie aitame teda selles. 

Hinded, märkused ja ähvardused on õpetanud õpilasele seda, et ta töötab karistuse või soovitud hinde saamiseks. 

Meie võimuses on sellist situatsiooni muuta. Iga õpetaja mõjutab koolikultuuri kujunemist. Arvestades kirjeldatud faktoreid me võime teha nii, et vastutustundlik ja iseseisev õpilane on reegel, mitte erand.